MAAL

Vano Allsalu

Vano Allsalu (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali erialal, töötanud maali õppejõuna Tartu Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Sally Stuudios. Aastatel 2013-2019 oli ta Eesti Kunstnike Liidu president, käesoleval ajal asepresident. Allsalu on Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse ning mitmete kunstiasutuste nõukogu liige. Tema teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogus ning erakogudes Eestis ja välismaal. Elab ja töötab Tallinnas.

Valik isikunäitusi: Kahekõne värvis (Vaal galerii, 2024, koos Liisa Jugapuuga); Retoorilised harjutused (Õiguskantsleri Kantselei, 2023); Nurk ja aed (Galerii Vernissage, 2022); Maailm peas (Tartu Kunstimuuseum, 2021); Loodusest (Haus Galerii, 2020); Kogu (Vabaduse galerii, 2017); Järelpõletus (Vaal Galerii, 2015).

Vano Allsalu vaatleb ja taasloob ümbritsevat läbi tugeva subjektiivse üldistuse,keskendudes omaenda isikupärasele värvimaailmale. Kunstniku loomelaad on jõuliselt ekspressiivne, abstraktne, siin-seal ka figuratiivsusega mängiv. Allsalu töötab peamiselt maalikunsti valdkonnas, ent on katsetanud ka graafika, installatsiooni ja tegevuskunstiga.

Allsalu loomingu teemadering ulatub loodusstiihiatest mütoloogiliste konstruktsioonideni ning meeleseisunditeni, puudutades nii intiimselt isiklikku kui pakkudes tõlgendusi kultuurilisel ja sotsiaalsel väljal toimuvast. Kunstniku jaoks on olulised nähtava pildistruktuuri aluseks olev mõttekude, visuaalse ja verbaalse seosed, aga samuti tähenduse tekkimine abstraktse ja kujutava piirimail.

Eha Komissarov (2004): “Vano Allsalu kunstinišši on tema konkreetsuse tõttu kerge kirjeldada. 1990. aastate algul positsioneeris ta Eesti esimese noore kunstnikuna end uue põlvkonna abstraktseks maalijaks, kes orienteerus postmodernistliku kunsti märksõnadele. Ta oli Ado Lille järel teine Eesti maalija, kes määratles end põhimõttelise abstraktsionistina ja mingeid muid stiile tänaseni viljelenud pole. V. Allsalu eeskuju järgis alles mõne aja möödudes terve plejaad maalikunstnikke, kes abstraktse esituslaadini jõudsid eri põhjustel ja eri teid pidi, kuid kellest ühtegi ei saa lugeda programmiliseks abstraktsionistiks. V. Allsalu tegi juba oma esimeste maalidega korrektiive eesti maalikooli põhimõtetes ja lasi n-ö värvi vabaks. Tema maalid on disharmooniliselt ilusad ja pakuvad harjumatuid värvikooslusi, mida vaatajal pole siiski raske omaks võtta. V. Allsalu tõi Eesti maalikunsti jõulisust, mis sealt 1980. aastail oli lahkunud”