GRAAFIKA

Silvi Liiva (1941-2023)

Silvi Luikoja (Liiva) sündis 22. jaanuaril 1941 Värskas taluperes. Sõja- ja pärastsõjaaegset viletsust kogenud tütarlaps jõudis imeväärse arengukaarega läbi Tartu Kunstikooli (1958‒1963) ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (1963‒1969) eesti kunsti tippu.

Tema diplomitöö üks osa oli Paul Éluard’i luulekogu „Veel enne kostma peab“ (Jaan Krossi tõlkes) illustreerimine ja kujundamine. Raamat ilmus 1969. aastal kirjastuses „Eesti Raamat“. Tegelikult on täiesti tavatu, et kunstiülikooli lõputöö niivõrd laia kõlapinna saavutab, toona olid raamatute trükiarvud ülisuured. Prantsuse sotsialistist luuletaja, sürrealisti Paul Éluard’i tõlke valge köite kaanekujundus ja kuus illustratsiooni tõid eesti kunsti sürrealismi, mis jäi aastateks Silvi Liiva loomingusse (nt ofordid „Jeanne d’Arc“ ja „Palve“, 1970, „Suur suvi“ ja „Maja“, 1971). Järgnes samas laadis kujunduse ja illustratsioonidega F. Dostojevski „Valged ööd“ (1971). Muidugi avaldus sürrealism ka teiste eesti kunstnike teostes, ent Silvi Liiva ei liitunud ühegi rühmitusega, vaid otsis oma karmi ja lihtsat tõde. Sõbra ja eakaaslase Marju Mutsu (1941‒1980) kaunis sarnasest loomelaadist, mis ülistab noorust, elujanu ja spontaansust, eristas Liivat suurem kalduvus groteski, milleni Mutsu jõudis oma lühikese elu lõpuaastatel.

Jäädes eranditult mustvalgele väljendusviisile truuks ja kombineerides klassikalisi graafikatehnikaid, oskas Silvi Liiva luua ka võimsaid pannoosid, mille ekspressiivsus vahendab eksistentsi suuri pooluseid, valgust ja pimedust (nt „Täppide vägi“ I‒ IV, 1996‒1997, „Õhtul“ I‒III, 2009). Ta ei kaldunud seejuures keerulistesse mõttekäikudesse, vaid saavutas eesmärgi küll kindlasti pingelise tööga, siiski vaatajat liialt koormamata, lastes saavutatul vaid lihtsalt mõjuda. Liiva hilisemast loomingust kaob inimfiguur peaaegu täielikult.

Valge, õrnade joontega ja musta, võimsalt ekspressiivse perioodi vahele mahuvad veel 1980.‒1990. aastate ängistatud, kössitõmbunud, mustad inimkujud (nt „Põud“, 1988, „Äng“, 1989, „Siseneja“, 1991, „Vastutuult“, 1994). Osa Silvi Liiva loomingust on võimalik vaadata Kumu kunstimuuseumis kuni 5. novembrini avatud kümne eesti naisgraafiku loomingu näitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“, nõnda kunstnikku igavikuteele saates. Ehk ongi praeguselt Kumu näituselt kõige enam meeldesööbiv naist ja kaht last kujutav S. Liiva leht „Tormiöö“ (1986, segatehnika). See sügava katastroofitunnetusega teos on samas ülistus naiselikule võimele tulla läbi, otsekui pilliroog painduda, kuid mitte murduda.

Oma graafikateostega püsis Silvi Liiva ligi viiskümmend aastat eesti kunsti eesliinil, pidevalt muutudes ja endaks jäädes. Ta esines Tallinna graafikatriennaalidel ja saavutas ka rahvusvahelise tuntuse paljudel suurtel graafikanäitustel Poolas, Jaapanis, Hispaanias jm. 1969‒1974 töötas Liiva kirjastuse „Eesti Raamat“ kunstitoimetajana, 1978‒1987 oli Kunstiakadeemia õppejõud, ent peamiselt tegutses ta vabakutselise graafikuna. Korduvalt andsid kolleegid ja kriitikud talle Eesti Kunstnike Liidu ja Vabagraafikute Ühenduse aastapreemiaid. Silvi Liiva oli südamlik, avatud suhtleja ning kaunis, elegantne daam.